POOLTOONIDE TRÜKKIMINE. RASTER

Pooltoonid

 

Trükikunsti leiutamisest alates on soovitud lisaks tekstile trükkida ka pilte. Varajasemad illustratsioonid olid puulõiketehnikas valmistatud joonpildid, mille puhul pooltoone ei saanud kasutada ning kasutati maksimaalselt kahte värvitooni. Trükitehnoloogia ei võimalda saavutada värvitooni erinevaid heledusastmeid värvikihi paksust reguleerides.

CMY põhivärvuste täistoonidena trükkimisel on meil võimalik saavutada ainult 7 värvitooni. Kolm primaartooni C, M, Y ja nendele lisaks kolm sekundaartooni C+M= sinakas lilla, C+Y= roheline, M+Y= punane. Kõik kolm primaartooni kokku trükituna annab ideaaltingimustes musta tooni (vt joonis 45). Tavatingimustes ei ole põhivärvused ideaalselt puhtad ning kokkutrükkimisel saavutatakse pruunika varjundiga hall värv. Neutraalse musta trükkimiseks kasutatakse eraldi tooni (K).

Lihtne on ette kujutada, kuidas trükitakse täistooniga värvipindasid, kuid mil viisil saavutatakse trükistel kõik ülejäänud värvitoonid? Nelja põhivärvuse kasutamisega on ju võimalik trükkida palju rohkem kui 7 tooni.

Me saame trükkida värviküllaseid fotosid ning saavutada toone, mis põhivärvuste hulgas sootuks puuduvad. Selle laia värviruumi võimaldab meile põhivärvuste erinevate heledusastmete kasutamine, mille abil tekib terve hulk värvivarjundeid ehk pooltoone. Kõrged nõudmised pildikvaliteedile on muutunud trükiste puhul aina olulisemaks ning on ka üheks trükitud meedia eeliseks digitaalse ees.

Raster

19. sajandil leiutati rasterdamistehnoloogia, mille abil muudetakse pildi pind värvipunktikesteks ning ilma värvita aladeks. Värviga ning värvita pindade suhte reguleerimine võimaldab trükkida pooltoone. Pooltoonide trükkimiseks kasutatavaid punktikesi nimetatakse rastriks. Rastripunktid on piisavalt väikesed selleks, et inimese silm ei suudaks neid vaatlemiskauguselt eristada, vaid näeks ühtlast pinda. Seega on tegu tahtlikult tekitatud illusiooniga. Kui trükime magenta 20% rastrina, paistab see meile roosaka toonina.

Kui me kujundame trükiseid arvutis või töötleme fotosid, siis selles faasis ei kasutata pooltoonide kujutamiseks rastrit. Arvutiekraanil nähtud pooltoonid on monitori tõlgendus erinevate vektorobjektide värvitooni väärtustest või pikselgraafika puhul iga piksli toonist.

Raster tuleb mängu alles siis, kui hakkame kujundusfaili välja trükkima. Erinevaid rastreid kasutavad laser- ja jugaprinterid ning samuti need printerid, millega valmistatakse trükivorme. Rasterdamine toimub spetsiaalses rastriprotsessoris, mida nimetatakse RIP (Raster Image Processor).

Enamasti saabub kujutis protsessorisse PostScript leheküljekirjelduskeeles ning protsessor renderdab selle rasterkujutiseks. 

Nii võib RIP-i nimetada ka tõlkijaks, mis kujundusfaili printerile arusaadavaks tõlgib. Kui kujundusfailis on vigu või on kasutatud RIP-i jaoks liiga keerulisi võtteid, võib rasterdamine mitte õnnestuda või tekkida vigane rasterkujutis. Sel põhjusel on PDF faili standardites ära toodud nõuded mis tagavad kujutise probleemivaba rasterdamise. Rasterkujutis luuakse kõrgresolutsioonilise 1-bitilise graafika kujul.

Rastri tüübid

Rastripindade erinevad heledusastmed saavutatakse, muutes rastripunkti suurust, kuju või rastripunktide sagedust. Peamiselt kasutatakse kahte tüüpi rastreid, mida nimetatakse AM (Amplitude Modulation) ja FM (Frequency Modulation) rastriteks.

AM rastri ehk amplituudmodulatsioonrastri puhul on rastripunktiridade kaugus üksteisest alati sama, kuid muutub punktide suurus. Heledama värvitooni puhul on rastripunktid väiksemad ning ilma värvita pinnad suuremad, tumedama värvitooni puhul on rastripunktid suuremad ja värvita pinda on vähem. AM rastrit nimetatakse ka tavaliseks e konventsionaalseks rastriks. AM rastri tugevaks küljeks on hästi kontrollitav punktikasv ja kvaliteetselt trükitavad ühtlased pinnad ning nõrgaks küljeks väiksemate detailide kadumine rasterdamise käigus. Ofsettrükis kasutatakse enamasti AM rastrit.

Vasakul AM raster, paremal RM raster.

FM rastri ehk sagedusmodulatsioonrastri puhul on kõik rastripunktid ühesuurused, kuid paiknevad pinnal erineva sagedusega. Heledamates toonides on rastripunkte vähem ning tumedamates rohkem. Seda nimetatakse ka stohhastiliseks rastriks. FM rastri tugevuseks on väikeste detailide tunduvalt parem säilimine ning nõrkuseks suur punktikasv, müra teke ja tänu sellele kehvem tulemus ühtlaste pindade trükkimisel. FM rastrid on tihti kasutusel jugaprinterites aga ka hi-fi ofsettrüki puhul, kui kasutusel on rohkem kui 4 värvi ja AM rastri jaoks ei ole piisaval hulgal moiré-vabasid rastrinurkasid. Näiteks 6 värvilise hexachrome trüki puhul, kui lisaks traditsioonilistele CMYK värvidele on kasutusel ka oranž ja roheline.

Hübriidraster on kõige uuem trükirastri liik ning selle puhul püütakse ühendada AM ja FM rastri tugevamaid külgi.

Rastritihedus 

Mida rohkem on ühel pinnaühikul rastripunkte, seda loomulikuma ja täpsemana paistab pilt. Seega võiks arvata, et mida tihedam raster, seda parem. Erinevad trükitehnoloogiad ning trükitavad materjalid ei võimalda kahjuks väga tihedate rastrite kasutamist. Näiteks saab ofsettrüki puhul kasutada palju tihedamat rastrit kui serigraafias ehk siiditrükis.

Ofsettrüki puhul sõltub rastripunktide suurus trükipaberi kvaliteedist. Mida kvaliteetsem ja rohkem kaetud paber, seda väiksemaid rastripunkte saab kasutada. Trükirastri mõõtühikuks on l/cm (lines per cm), mis kirjeldab mitu rastrijoont trükitakse 1 sentimeetri kohta või lpi (lines per inch), mis kirjeldab mitu rastrijoont trükitakse 1 tolli kohta. Kehvema kvaliteediga ajalehepaberi puhul kasutatakse 85 lpi rastrit, mille puhul suudab silm eristada üksikuid rastripunkte ka luupi kasutamata. Kvaliteetsema katmata paberi puhul kasutatakse rastrit 133 lpi ning kaetud paberite puhul 150 või 175 lpi. Eriti hästi seadistatud trükimasinate ja kõrge kvaliteediga paberi puhul kasutatakse vahel ka 200 lpi rastrit, mis annab hea tulemuse näiteks fotoraamatute ja kunstiteoste reprode trükkimisel

Rastrinurgad

 

Täpselt üksteise peale ei ole erinevate värvitoonide rasterkujutisi AM rastri puhul võimalik trükkida, sest trükiprotsessi ebatäpsuse tõttu tekiksid nii toonikõikumised. Selle vältimiseks trükitakse rastrid üksteise suhtes nurga all, mis aga omakorda võib tekitada silmaga tajutava mustri, mida nimetatakse moiré efektiks. 

Kõige vähem tekitab silmale tajutavat mustrit rastrite vaheline nurk 45°. Tüüpilised CMYK osavärvide rastrinurgad ofsettrüki puhul on C 15°, M 75°, Y 90°, K 45°. Täpse kokkutrüki korral moodustavad rastripunktid roseti kujutise.

FM rastri puhul ei kasutata erinevaid rastrinurki ning nendest tekkivad probleemid puuduvad.

Lisaks AM ja FM rastritele on kasutusel ka hübriidrastrid, mis ühendavad mõlema rastritüübi paremaid omadusi.
_____________

Olulised mõisted:

trapping on kahe värvi ületrükk ehk kleepuvus. Trappingu õigsus tagab pooltoonide õigsuse.

Moiré-efekt on interferentsmuster, mis tekib kahe või enama nihutatud või pööratud rastri või võrgustiku üksteise peal asetsemisest. Sama efekt saavutatakse ka pisut erineva suurusega pikslite kasutamisel.








Kasutatud kirjandus: 

Ivar Kaselaid, Marko Levin, Külli Tammes "Värviõpetus, värvihaldus ja trükikvaliteedi juhtumine", 2011, Tallinn. 

Vikipeedia, mõiste "muaree".