Kui mälu veab alt ehk

Meelespea

 

Kui Illustratoris tegeled värvide määramisega, on kasulik avada rubriigis Swatches (asub vasakul ikoonide juures või Windowsi valikus) Swatch Libraries menu (all kõige paremal, näeb välja nagu püsti raamatud, üks on külili) Color Books.
Seal on valikud, millega saad väga täpselt määrata erinevaid sorte Pantone (coated, uncoated jne) värve.

Kui valik tehtud (vastavalt kliendi soovile, tegelikult trükikoja nõudmistele), siis
Edit - Edit Colors - Convert to SMYK.

Ahjaa, tuleb jälgida, et valid faili seadistades RGB värviruumi.

Värvide süstematiseerimine trükinduses. Värvusmudelid

Enimlevinud värvusmudelid trükinduses on RGB, CMYK, CIE XYZ, CIE LAB, HSL, HSB.

On olemas kahesuguseid värviruume. 
Seadmetest sõltuvad ja seadmetest sõltumatud värviruumid. Seadmest sõltumatu värvusmudel on abstraktne matemaatiline mudel, mis kirjeldab värve numbriliste väärtustega.
CIE XYZ matemaatiline värvusmudel arendati välja 1931. a CIE (International Commission on Illumination) poolt pärast mitmeid eksperimente.

Selline värvimudel tuletati 1920 aastal W.David.Wrighti ja John Guildi poolt tehtud eksperimentidega, kus RGB värviruum märgiti maha XYZ koordinaadistikus.

Defineeriti absoluutne seade, milleks on vaatleja silm. Igale värvile leiti katsete käigus oma XYZ-koordinaadid. Kõik ülejäänud värvusmudelid mahuvad CIE XYZ mudelisse. RGB värvusmudeliga edastatakse kõiki meid ümbritsevaid värve. 
Punane, roheline ja sinine (Red Green Blue) on kolm värvi, mis esitavad kogu meid ümbritseva värvigamma. RGB on värvusmudel, mille puhul liidetakse kokku punane, roheline ja sinine valgus. Seda nimetatakse ka aditiivseks värvisünteesiks. 

RGB värviruumi kasutavad enamasti kõik valgust kiirgavad seadmed. RGB on kasutusel peamiselt elektroonikas: telerites, monitorides, foto-ja videotehnikas, skannerites jm. Samas oli RGB mudelil juba enne digiajastut kindel teoreetiline alus, mis baseerub inimese värvitajul.

RGB on aluseks värvide mõõtmisele kolorimeetrias. Kuid ka kõige paremad värviedastusseadmed ei suuda edastada kogu RGB värvusmudelis kirjeldatud värve. Seepärast on vastavalt seadme värviedastusvõimele omakorda kirjeldatud RGB seadme põhised värviruumid. Nii on näiteks  monitoridel oma värviruum, digitaalseadmetel – sRGB ning trükiks vajalikuks värviteisenduseks – AdobeRGB. 

CMYK värvusmudeliga esitatakse värve, mis edastatakse valgust peegeldavatelt ja neelavatelt objektidelt nagu paber, riie, metall, plastik jne. Selle puhul on tegu värvidega, mis neelavad mingi kindla osa värvispektris ja peegeldavad ülejäänu tagasi, mis tekitab värviaistingu, tegu on subtraktiivse värvisünteesiga . CMYK, algselt CMY värviruum on saadud RGB vastandvärvidena. Cyan värv on saadud, kui RGB ruumis Red puudub, Magenta on saadud nii, et Green puudub, ja Yellow, kui Blue puudub. Must värv, mis saanud nime Key (võtme värv) järgi on lisatud värviruumi, et trükitehniliselt oleks võimalik võimalikult suurt värvigammat trükkida. 

CMYK värviruumi puuduseks on tunduvalt väiksem värviruum, võrreldes RGB värviruumiga. Värvide konverteerimisel RGBvärviruumist CMYKi tuleb see protsess teha võimalikult väikeste värvimuudatustega. Selleks on välja töötatud Adobe RGB värviruum, millest CMYKi värvid saadakse kõige väiksemate värvimuutustega. 

CIELAB (kasutusel ka CIE L*a*b* või Lab)1976 aastal võttis CIE kasutusele Hunteri Lab koordinaadistiku.Täpsemalt võeti kasutusel nn CIE LAB värvusmudel. See on inimese värvitajuga seotud sõltumatu värviruum. 
LAB-i kasutatakse niisuguse kolmemõõtmelise värviruumi tähistamiseks, milles saab kirjeldada praktiliselt kõiki inimese silma poolt eristatavaid värve. LAB-i värvusmudelis suudeti silma värvieraldusvõimet veelgi täpsemalt kirjeldada ning kasutusele võeti vastandvärvide teooria.

Mudel koosneb kolmest kanalist, mille abil kirjeldatakse värvitooni.
L* (Lightness) kirjeldab värvuse heledust (valge-musta telg), 
a* vastab punase-rohelise teljele ja 
b* kollase-sinise teljele. 

See mudel on laialdaselt kasutusel värvihalduses ja värvuste mõõtmisel.

HSL - Hue, Saturation, Luminance (toon, küllastus ja heledus) on kolmemõõtmeline värvimudel, kus põhiliseks on tooni “ratas”. 

Ratas on jaotatud 360 osaks, mis näitavad värvitoone mööda ringi CIE kromaatilise diagrammi järgi ehk nurga suurus on värvi tooni määrajaks –punasest kollaseks, kollasest roheliseks, rohelisest siniseks, sinisest violetseks ning violetsest jälle punaseks.

Küllastuse väärtus on seotud raadiusega, kuid märgitakse protsentides 0-st-100-ni, kus 0 on ringi keskpunkt. Nüüd lisame kolmanda mõõtme, mis väljendab heledust HSL-iga väga sarnane värvimudel on HSV-Hue, Saturation, Value (toon, küllastus, väärtus), mõnikord ka HSB, kus B on brightness ehk heledus. HSV ja HSL on lihtsalt erinevad kuid RGB värviruumile vastavad värvimudelid. Need on seadmest sõltuvad värvimudelid.

Kasutatud kirjandus: 

Ivar Kaselaid, Marko Levin, Külli Tammes "Värviõpetus, värvihaldus ja trükikvaliteedi juhtumine", 2011, Tallinn. 

POOLTOONIDE TRÜKKIMINE. RASTER

Pooltoonid

 

Trükikunsti leiutamisest alates on soovitud lisaks tekstile trükkida ka pilte. Varajasemad illustratsioonid olid puulõiketehnikas valmistatud joonpildid, mille puhul pooltoone ei saanud kasutada ning kasutati maksimaalselt kahte värvitooni. Trükitehnoloogia ei võimalda saavutada värvitooni erinevaid heledusastmeid värvikihi paksust reguleerides.

CMY põhivärvuste täistoonidena trükkimisel on meil võimalik saavutada ainult 7 värvitooni. Kolm primaartooni C, M, Y ja nendele lisaks kolm sekundaartooni C+M= sinakas lilla, C+Y= roheline, M+Y= punane. Kõik kolm primaartooni kokku trükituna annab ideaaltingimustes musta tooni (vt joonis 45). Tavatingimustes ei ole põhivärvused ideaalselt puhtad ning kokkutrükkimisel saavutatakse pruunika varjundiga hall värv. Neutraalse musta trükkimiseks kasutatakse eraldi tooni (K).

Lihtne on ette kujutada, kuidas trükitakse täistooniga värvipindasid, kuid mil viisil saavutatakse trükistel kõik ülejäänud värvitoonid? Nelja põhivärvuse kasutamisega on ju võimalik trükkida palju rohkem kui 7 tooni.

Me saame trükkida värviküllaseid fotosid ning saavutada toone, mis põhivärvuste hulgas sootuks puuduvad. Selle laia värviruumi võimaldab meile põhivärvuste erinevate heledusastmete kasutamine, mille abil tekib terve hulk värvivarjundeid ehk pooltoone. Kõrged nõudmised pildikvaliteedile on muutunud trükiste puhul aina olulisemaks ning on ka üheks trükitud meedia eeliseks digitaalse ees.

Raster

19. sajandil leiutati rasterdamistehnoloogia, mille abil muudetakse pildi pind värvipunktikesteks ning ilma värvita aladeks. Värviga ning värvita pindade suhte reguleerimine võimaldab trükkida pooltoone. Pooltoonide trükkimiseks kasutatavaid punktikesi nimetatakse rastriks. Rastripunktid on piisavalt väikesed selleks, et inimese silm ei suudaks neid vaatlemiskauguselt eristada, vaid näeks ühtlast pinda. Seega on tegu tahtlikult tekitatud illusiooniga. Kui trükime magenta 20% rastrina, paistab see meile roosaka toonina.

Kui me kujundame trükiseid arvutis või töötleme fotosid, siis selles faasis ei kasutata pooltoonide kujutamiseks rastrit. Arvutiekraanil nähtud pooltoonid on monitori tõlgendus erinevate vektorobjektide värvitooni väärtustest või pikselgraafika puhul iga piksli toonist.

Raster tuleb mängu alles siis, kui hakkame kujundusfaili välja trükkima. Erinevaid rastreid kasutavad laser- ja jugaprinterid ning samuti need printerid, millega valmistatakse trükivorme. Rasterdamine toimub spetsiaalses rastriprotsessoris, mida nimetatakse RIP (Raster Image Processor).

Enamasti saabub kujutis protsessorisse PostScript leheküljekirjelduskeeles ning protsessor renderdab selle rasterkujutiseks. 

Nii võib RIP-i nimetada ka tõlkijaks, mis kujundusfaili printerile arusaadavaks tõlgib. Kui kujundusfailis on vigu või on kasutatud RIP-i jaoks liiga keerulisi võtteid, võib rasterdamine mitte õnnestuda või tekkida vigane rasterkujutis. Sel põhjusel on PDF faili standardites ära toodud nõuded mis tagavad kujutise probleemivaba rasterdamise. Rasterkujutis luuakse kõrgresolutsioonilise 1-bitilise graafika kujul.

Rastri tüübid

Rastripindade erinevad heledusastmed saavutatakse, muutes rastripunkti suurust, kuju või rastripunktide sagedust. Peamiselt kasutatakse kahte tüüpi rastreid, mida nimetatakse AM (Amplitude Modulation) ja FM (Frequency Modulation) rastriteks.

AM rastri ehk amplituudmodulatsioonrastri puhul on rastripunktiridade kaugus üksteisest alati sama, kuid muutub punktide suurus. Heledama värvitooni puhul on rastripunktid väiksemad ning ilma värvita pinnad suuremad, tumedama värvitooni puhul on rastripunktid suuremad ja värvita pinda on vähem. AM rastrit nimetatakse ka tavaliseks e konventsionaalseks rastriks. AM rastri tugevaks küljeks on hästi kontrollitav punktikasv ja kvaliteetselt trükitavad ühtlased pinnad ning nõrgaks küljeks väiksemate detailide kadumine rasterdamise käigus. Ofsettrükis kasutatakse enamasti AM rastrit.

Vasakul AM raster, paremal RM raster.

FM rastri ehk sagedusmodulatsioonrastri puhul on kõik rastripunktid ühesuurused, kuid paiknevad pinnal erineva sagedusega. Heledamates toonides on rastripunkte vähem ning tumedamates rohkem. Seda nimetatakse ka stohhastiliseks rastriks. FM rastri tugevuseks on väikeste detailide tunduvalt parem säilimine ning nõrkuseks suur punktikasv, müra teke ja tänu sellele kehvem tulemus ühtlaste pindade trükkimisel. FM rastrid on tihti kasutusel jugaprinterites aga ka hi-fi ofsettrüki puhul, kui kasutusel on rohkem kui 4 värvi ja AM rastri jaoks ei ole piisaval hulgal moiré-vabasid rastrinurkasid. Näiteks 6 värvilise hexachrome trüki puhul, kui lisaks traditsioonilistele CMYK värvidele on kasutusel ka oranž ja roheline.

Hübriidraster on kõige uuem trükirastri liik ning selle puhul püütakse ühendada AM ja FM rastri tugevamaid külgi.

Rastritihedus 

Mida rohkem on ühel pinnaühikul rastripunkte, seda loomulikuma ja täpsemana paistab pilt. Seega võiks arvata, et mida tihedam raster, seda parem. Erinevad trükitehnoloogiad ning trükitavad materjalid ei võimalda kahjuks väga tihedate rastrite kasutamist. Näiteks saab ofsettrüki puhul kasutada palju tihedamat rastrit kui serigraafias ehk siiditrükis.

Ofsettrüki puhul sõltub rastripunktide suurus trükipaberi kvaliteedist. Mida kvaliteetsem ja rohkem kaetud paber, seda väiksemaid rastripunkte saab kasutada. Trükirastri mõõtühikuks on l/cm (lines per cm), mis kirjeldab mitu rastrijoont trükitakse 1 sentimeetri kohta või lpi (lines per inch), mis kirjeldab mitu rastrijoont trükitakse 1 tolli kohta. Kehvema kvaliteediga ajalehepaberi puhul kasutatakse 85 lpi rastrit, mille puhul suudab silm eristada üksikuid rastripunkte ka luupi kasutamata. Kvaliteetsema katmata paberi puhul kasutatakse rastrit 133 lpi ning kaetud paberite puhul 150 või 175 lpi. Eriti hästi seadistatud trükimasinate ja kõrge kvaliteediga paberi puhul kasutatakse vahel ka 200 lpi rastrit, mis annab hea tulemuse näiteks fotoraamatute ja kunstiteoste reprode trükkimisel

Rastrinurgad

 

Täpselt üksteise peale ei ole erinevate värvitoonide rasterkujutisi AM rastri puhul võimalik trükkida, sest trükiprotsessi ebatäpsuse tõttu tekiksid nii toonikõikumised. Selle vältimiseks trükitakse rastrid üksteise suhtes nurga all, mis aga omakorda võib tekitada silmaga tajutava mustri, mida nimetatakse moiré efektiks. 

Kõige vähem tekitab silmale tajutavat mustrit rastrite vaheline nurk 45°. Tüüpilised CMYK osavärvide rastrinurgad ofsettrüki puhul on C 15°, M 75°, Y 90°, K 45°. Täpse kokkutrüki korral moodustavad rastripunktid roseti kujutise.

FM rastri puhul ei kasutata erinevaid rastrinurki ning nendest tekkivad probleemid puuduvad.

Lisaks AM ja FM rastritele on kasutusel ka hübriidrastrid, mis ühendavad mõlema rastritüübi paremaid omadusi.
_____________

Olulised mõisted:

trapping on kahe värvi ületrükk ehk kleepuvus. Trappingu õigsus tagab pooltoonide õigsuse.

Moiré-efekt on interferentsmuster, mis tekib kahe või enama nihutatud või pööratud rastri või võrgustiku üksteise peal asetsemisest. Sama efekt saavutatakse ka pisut erineva suurusega pikslite kasutamisel.








Kasutatud kirjandus: 

Ivar Kaselaid, Marko Levin, Külli Tammes "Värviõpetus, värvihaldus ja trükikvaliteedi juhtumine", 2011, Tallinn. 

Vikipeedia, mõiste "muaree". 

VÄRVID TRÜKINDUSES

CMYK

 

Värvitrükiste trükkimisel kasutatakse CMYK värve, mis koosnevad kolmest põhivärvusest:tsüaansinine, magentapunane ja kollane (C, M, Y) ning lisaks nendele mustast.

CMYK on subtraktiivne mudel, kus trükitud kujutise puhul sõltub nähtav värvus sellest, kuidas trükitud värvus valgust neelab ja see osa valgusest, mis ei neeldu, peegeldub tagasi vaatlejale ning tekitab värviaistingu. 

CMYK värve nimetatakse ka protsessvärvideks või neljavärvitrüki värvideks.

CMYK mudeli põhivärvideks on tsüaansinine (C), magentapunane (M) ja kollane (Y). 

Põhivärvidele lisandub värvimudeli võti (Key) ehk must (K). 

Kolme põhivärvi liitmisel peaks ideaalsetes oludes neelduma kogu valgus ja tekkima must värv, tavaelus aga ideaalseid tingimusi ja ideaalselt puhtaid trükivärve ei ole ning parimal juhul tekib pruunika varjundiga tumehall toon. Seepärast kasutatakse CMYK-is eraldi musta värvi. Musta lisavärvi kasutamine võimaldab trükkida kvaliteetselt väikese kirjasuurusega musti tekste, annab paremini edasi detaile ning võimaldab teiste osavärvide kokkuhoidu tumedate toonide trükkimisel ja läbi selle väiksemat värvide kogusummat.

PMS

 

Pantone Matching System (PMS), millest on saanud globaalne standardvärvisüsteem trükitööstuses.

USAs asub Pantone Inc peakorter. Selle firma kõige tuntum kaubamärk on

Tegemist on valmis segatavate ehk spot värvidega ja neid kasutatakse enamasti firmagraafika trükkimisel, kus on oluline täpselt õige värvuse saavutamine – näiteks kirjaplangid, visiitkaardid, ümbrikud, aga ka postmargid ja turvatrükised.
Kindla Lab-i väärtusega trükivärv nimetataks spot-värvideks. Spot-värvidega saab trükkida selliseid toone, mida CMYK värvisüsteem ei võimalda, näiteks oranžid, kirkad sinised ja säravad rohelised toonid. Samuti on spot-värvid parem valik pastelsete toonide trükkimiseks.

Tavaliselt on tegu ühe-, kahe- või kolmevärviliste trükistega, kuid loomulikult võib kasutada ka rohkem värve. Rohkem kui 4 spot-värvi kasutamine muudab trükkimise üsna kalliks ja ei ole otstarbekas väikeste koguste puhul.

Kõik Pantone värvitoonid on nummerdatud ning neid valitakse värvikaartide kataloogi järgi. Näiteks PMS 485 C tähistab punast värvi ning täht C ehk coated viitab kaetud paberile. PMS 485 U tähendab sama tooni katmata paberil – U ehk uncoated. PMS kataloogid on trükitud erinevatele paberitele ning otsides õiget tooni, tuleb kindlasti pöörata tähelepanu, et aluseks oleks õige kataloog. Pantone värvitoonide hulgas on ka metallikvärvid, näiteks kuld ja hõbe ning neoontoonid. Sageli kasutatakse ajakirjade kaantel lisaks CMYK värvidele viienda värvina mõnda PMS tooni. Kuni 2010. a oli kasutusel ka eraldi EURO versioon Pantone toonides. Pantone spot-värve kasutatakse ka tekstiilile ja plastmaterjalidele trükkimisel. Eesti lipu seadus kehtestab meie riigilipu siniseks tooniks PMS 285 C ja CMYK värvisüsteemi puhul C91% M43% Y0% K0%.

Pantone värvitoonid segatakse 15 komponentvärvist, mille hulgas on ka must ja valge. Värvikaartidel on iga tooni kohta segamisretsept. Komponentvärvidest saab segada 1341 värvitooni.

Alates 2007. a kuulub Pantone Inc värvide mõõteriistade ja tarkvara tootjale X-Rite Inc. Pantone on spot-värvidega trükkimisel turuliider USAs ja Euroopas. Jaapanis on kasutusel spot värvisüsteemid TOYO ja DIC, Ameerika Ajalehekirjastajate Assotsiatsioon kasutab ANPA paletti spot-toonide trükkimisel ajalehtedes.

GCMI süsteem on kasutusel pakenditööstuses. Saksamaa värvitootjate poolt on loodud FOGRA standarditele vastav värvisüsteem HKS, mis koosneb 120 komponentvärvist ja 3250 toonist.

Hexachrome

Pantone poolt on loodud ka kuuevärvitrükk Hexachrome, kus traditsioonilised CMYK värvid on esindatud küllastatumal kujul ning lisatud on oranž ja roheline, tänu millele saavutatakse suurem värvusruum. Seda tuntakse ka kui CMYKOG protsessi. Kasutatakse näiteks pakenditööstuses, kus tänu sellele saab vältida väga mitme spot-värvitooni kasutamist ühel trükisel. Kuuevärvirüki puhul kasutatakse enamasti FM rastrit, sest traditsioonilise rastri kasutamisel ei oleks piisavalt moiré vabasid rastrinurki (vt Rastrid).

CcMmYK

Kuuevärvi protsessvärvisüsteem, mis on kasutusel fototrükiks optimeeritud jugatrüki seadmetes. Seda kasutatakse ka kunstireprode valmistamiseks Giclée trüki puhul. Tavalistele protsessvärvidele on lisatud heledam tsüaan ja heledam magenta. Lisavärvide kasutamine võimaldab vältida märgatavaid rastripunkte heledamates tonaalsustes ning toob heledamatesse toonidesse ka rohkem värviküllastatust ja võimaldab suurema värvusruumi kasutamist.

Kasutatud kirjandus: 
 
Ivar Kaselaid, Marko Levin, Külli Tammes "Värviõpetus, värvihaldus ja trükikvaliteedi juhtumine", 2011, Tallinn.